Et muuta õpikarpide sisu veel paremaks oleme õpikarpe testinud kõigis partnerriikides.
Eestis, Martna Põhikoolis testiti kevadel mitmeid karpe. Katsetamises osales 50 õpilast (sealhulgas 24 tüdrukut) seitsme õpetaja juhendamisel.
Siin on lühike ülevaade viimastest katsetustest:
KORRUTAMINE
Kas korrutustabelit peab õppima klassiruumis ja kasutama selleks õpikut, töövihikut? Kindlasti mitte, seda saab teha hoopis teisiti, lõimides omavahel liikumise, käsitöö, matemaatika, funkstionaalse lugemise oskuse, loovkirjutamise, juhendi järgi töötamise, meeskonnatöö oskuste arendamine jms.
Tegevusi jagus nii klassiruumi kui ka õue. Näiteks said õpilased omandada uusi teadmisi origamist, mille voltimise eesmärgiks oli ühest küljest korrutustabeli kinnistamine ja teisalt said õpilased proovile panna oma funktsionaalse lugemise oskust, sest iga tehte õige vastuse taga oli teksti põhjal koostatud küsimuse õige vastus – nii said õpilased ka iseennast hinnata ja oma teadmisi kontrollida. Õues tekitas liikumismäng palju rõõmu ja hasarti, sest bingo mängu põhimõttel ja korrutustabelit kinnistades, said õpilased oma teadmised paaristööna proovile panna.
DINOSAURUSED
Mis on palentoloogia? Millega tegeleb palentoloog. Mida tead dinosaurustest? Kes oli palentoloogia printsessiks kutsutav Mary Anning?
Need olid küsimused, millele õpilased vastuseid otsisid vastuseid. Õpilaste õpirada algas palentoloogia mõiste selgekstegemisega ning Mary Anningu looga tutvumise ning taaesitamisega.
Edasi kehastuti juba ise noorteks palentoloogideks ning asuti fossiilide kaevamisala ette valmistama, et läbi viia väljakaevamisi. Noortel teadlastel õnnestus leida seekord dinosauruste jalajälgi, hambaid ning pealuid. Järgnes leidude uurimine, analüüsimine, leitud materjali dokumenteerimine, hüpoteesi püstitamine ning selle õigsuse kontrollimine ja järelduste tegemine. Kõik see toimus loodusteaduslikust meetodist lähtudes.
Noorte palentoloogide rühmad kandsid seejärel oma uurimustööde aruanded ette teistele klassikaaslastele. Lõpetuseks oli vaja veel erinevaid dinosauruseid joonistada nende skelettide varjude järgi ning juurde lisada tutvustavaid andmeid, mida tuli otsida interneti avarustest.
Nii olid õpitegevusse lõimitud sel korral erinevad õppeained: bioloogia, geograafia, eesti keel ja kirjandus, kunst, matemaatika, ajalugu, informaatika. Kõige selle kõrval polnud mitte vähem tähtsam ka omavahelise koostöö ning suhtlemis- ja esinemisoskuse harjutamine.
VESIVESKI
Kõigepealt õpilased joonistasid ja rääkisid, kus võiks tunnetada veejõudu.
Edasi läksid lapsed õue praktiliselt veejõudu katsetama. Väga lõbus oli suunata lauatennisepallile läbi erinevate vahendite (voolikud, tops, kastekann, kõrs, veepüstol jms) veejuga. Sai mõõdetud üle palli veeremise teekond ja kirja pandud, kas pall veeres kiiresti või aeglaselt. Katse tulemusena leidsid lapsed, et inimene saab panna vee jõu enda kasuks tööle. Selleks on vaja ehitada vesiratas, mis paneb tööle vesiveski. Nii meisterdasid ka 1. klassi õpilased kaks vesiratta mudelit. Mõlemad vesirattad töötasid suurepäraselt.
Peale katseid õues, kuulasid lapsed klassis muinasjuttu “Veskihaldjast”. Selles loos aitas Veskihaldjas parandada veskis töötaval tüdrukul ära seisma jäänud vesiveski. Muinasjutu järgi valmisid veski, tegelased ja tegevuspaik ning lugu esitati näitemänguna.
Vaata videost, kuidas veejõud pinksipallid liikuma paneb:
SAMBLA KASVATAMINE
Projekt algas sellega, et esmalt luges õpetaja ette jutukese “Roheline vaip“. Jutukesest saadi teada, kui tähtis on loodusele ja inimestele haldjaneiude tikitud roheline samblavaip.
Seejärel käidi õues uurimas, et missugune see sammal on ja kus ta kasvab? Õppekäigul leiti erinevaid „samblaid“ ning selgus, et mõned neist ei olnudki samblad, vaid hoopis samblikud.
Selleks, et teada saada, kuidas sammal kasvab, pandi sammal viie erineva topsi sisse kasvama: 1. ainult kuiv sammal, 2. vesi ja sammal, 3. kuiv muld ja sammal, 4. vesi, muld ja sammal, 5. vesi ja sammal ning viimane kaeti ka valguse eest kinni.
Et sammal kasvab väga aeglaselt, varuti oma katse jaoks mitu nädalat. Aeg- ajalt käidi uurimas, kuidas samblal läheb ja jälgiti, et veega topsides sammal kuivale ei jääks.
Kaks nädalat hiljem otsustati katse lõpetada. Sammal kasvab tõesti nii aeglaselt, et silmaga nähtavaid tulemusi ei saadudki. Küll aga saadi teada, mida vajavad kasvamiseks samblaga kaasa tulnud taimed: mulda, vett ja päikest. Enne samblatopside tühjendamist vaadati üle ka taimede ja sambla juured mulla sees.
Nädalavahetusel oli 4. topsi sammal ja osa taimi sooja päikse käes ära kuivanud – liiga palju päikest ja puhkepäevad võivad ka kahjulikuks osutuda!
Kui ka teil on soovi neid karpe õpitöös kasutada, siis need leiate meie veebilehelt
Mõnusat katsetamist!